Olen mitmel korral lugenud õppematerjali, tutvunud kaasõppijate kirjapanduga. Midagi jäi nagu puudu, ei haaranud hästi seda kõige olulisemat. Lõpuks pöördusin ikkagi tagasi kõige traditsioonilisema õppimisviisi juurde - printisin materjali välja ja pliiats käes hakkasin seda läbi töötama.
Järgnevalt see, milliseid märkmeid enda jaoks tegin, püüdes leida vastuseid esitatud küsimustele (osalt konspekt, osalt lugemisel tekkinud mõtted):
- Miks me räägime personaalsetest õpikeskkondadest?
Viimasel ajal on võimalused - uued veebilahendused, teenuste kättesaadavus jne väga kiiresti edasi arenenud. Juurde on tulnud väga palju uut.
Uued võimalused loovad vajaduse uuteks lähenemisteks. Personaalsed õpikeskkonnad on üheks võimaluseks, et uusi võimalusi vajadustega ühitada.
Mida üldse mõeldakse personaalse õpikeskkonna all?
Personaalne õpikeskkond on uus võimalus e-õppes. See ei ole tarkvaraline lahendus, vaid tehnoloogia, st uute olemasolevate lahenduste kasutamise metoodika.
On kaks erinevat lähenemist:
a) kasutatavatest tehnilistest vahenditest lähtuv,
b) filosoofilis - pedagoogiline lähenemine.
Personaalne õpikeskkond koosneb õppija enda poolt valitud vahenditest, mis on tema poolt ka hallatavad ja kontrollitavad. Iga õppija loob ja kujundab oma keskkonna oma vajadustest lähtuvalt ja kasutab neid vahendeid, millest ta teadlik on. See keskkond muutub pidevalt, sest kasutatavad vahendid sõltuvad õppija hetkevajadustest.
Milliseid erinevaid lähenemisi seoses personaalsete õpikeskkondadega on tutvustatud?
On kaks erinevat lähenemist.
a) hajutatud struktuuriga keskkonnad - õppija poolt valitud vahendid on omavahel nõrgalt seotud.
Õppija kasutab palju erinevaid vahendeid, kusjuures liigub sujuvalt ühe vahendi kasutamiselt teise kasutamisele. Puudub nn keskne vahend, mis teisi seoks.
b) hajutamata struktuuriga keskkonnad - on olemas püsiv keskne keskkond, kuhu lisatakse erinevaid vahendeid.
Kumba tüüpi keskonda õppija eelistab, see sõltub väga palju temast endast ja tema suhtlemis- ja õpiharjumustest.
Enda seisukohalt võin öelda, et vähemalt esialgu heidutab mind liigne hajutatus, kuna varasem sellelaadne õppimiskogemus puudub. Hajutamatu keskkond tundub parem, st süsteemsem, kontrollitavam, harjumuspärasem. Samas olen kindel, et paljudele võib just selline piirideta vabalt muutuv keskkond inspiratsiooni pakkuda ja tõeliselt tööle innustada.
Kuivõrd oluline on enesejuhitavus?
Personaalsete õpikeskkondade kasutamise korral on enesejuhtimine ülioluline, sest õppija vastutab täielikult oma tegevuse eest. Selline õppimine sobib ainult kõrge enesedistsipliiniga õppijatele (enamasti üliõpilased jt täiskasvanud õppijad).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Lisaks mõned minu mõtted...Mulle tundub, et personaalse keskkonna mõistet võib tõlgendada ka kui protesti praeguse institutsiooni poolt korraldatava õppevormi vastu (s.t. kogu struktuur, kursuste süsteem jne.). Personaalse keskkonna mõiste on justkui samm selles suunas, et täiskasvanud õppija väljub institutsiooni raamidest, kusjuures oma vahenditega saab ta liituda erinevate koolitustega, olla nö elukestev õppija, kes peab pidevalt end täiendama ja võib-olla aeg-ajalt ümber õppima tänu kiiresti muutuvale tööturule. Ja siin tulevad mängu ka enesejuhitavusega seotud pädevused...
Post a Comment