Õpetajana olen kursust läbi viinud Moodle keskkonnas. Õppijana olen varem kokku puutunud suletud õpikeskkondadega (õpihaldussüsteemidega) WebCT, Moodle ja IVA. Käesolev kursus on esimene avatud õpikeskkondade alane kogemus.
Püüan vastata sellel nädalal arutlemiseks antud küsimustele.
- Mis on parem, kas avatud või suletud keskkonnad?
Kui püüda lühidalt vastata, siis arvatavasti igale õppijate grupile oma.
Avatud keskkond sobib täiskasvanud kõrge enesemotivatsiooniga õppijale. Õppimine toimib koostöös või ka individuaalselt enda poolt kujundatud keskkonnas. Õpetaja on rohkem kõrvalseisev vestluspartner ja suunaja kui teadmiste allikas ja edasiandja. Võimaldab ühitada õppimise, töö ja vaba aja. Kõik on õppija poolt kättesaadav ühest kohast. Lihtne on liikuda ühelt tegevuselt teisele. Kaob ära oma kogukonna (õpperühma jne) tunne, on kõik ja siiski ei ole ka. Kui ei õppija ei suuda õigeid ja endale sobivaid vahendeid leida, siis kannatab lõpptulemus.
Suletud keskkond sobib ka vähem motiveeritud õppijale (ka noorematele õpilastele), kellel on rohkem vaja õpetaja valvsat pilku. Sobib nii õppematerjali edastamiseks kui ka vestlusteks, arutlusteks ja rühmatöödeks (foorumid). Kui õpetaja suhtleb õpilastega ja suunab neid oskuslikult, siis tekib väga hea oma grupi tunne, mis aitab õppematerjali omandamisele kaasa; kui ei, siis jääb õppija üksi ja enamasti loobub.
- Kas suletud õpikeskkonnad on ikka õppijakesksed keskkonnad?
Kindlasti on, kui õpetaja, õppejõud suudab selle keskkonna võimalusi hästi ära kasutada. Keskkond iseenesest ju ei õpeta ega pane ka kedagi omavahel suhtlema. Kõigis nn suletud keskkondades saab kasutada foorumeid ja wikisid, koondada kokku kõik selle kursuse läbimiseks kasulikud lingid jne. Olen õppijana tundnud tõelist rahuldust sellisel kursusel õppimisest (Aitäh Lehti Pildile Tartu Ülikoolist!) ja püüdnud saadud kogemusi ka oma kursustel rakendada.
- Kas ja mis on puudu praeguses pedagoogilises lähenemises? Alternatiivne lahendus?
Pedagoogiline lähenemine sõltub väga palju õpetaja isikust. Kui õpetaja on ise uutele lahendustele avatud ja soovib ise paremate tulemuste saavutamiseks uusi lahendusi kasutusele võtta, siis ta seda ka teeb. Uued keskkonnad, nii avatud kui ka suletud, on praegu siiski veel innovaatiliste õpetajate „mängumaa“. Enamus õpetajatest hakkab siiski juba teadvustama suletud keskkondi (Moodle, IVA, WebCT) ja nende võimalusi. Enam ei küsita, mis see on ja milleks. Avatud keskkonnad on enamuse jaoks veel tundmatud. Selline on hetkeseis selles kutseõppeasutuses, kus ma ise töötan. Mujal on võib-olla teisiti.
- Kas õppija ja õppejõu rollid muutuvad erinevates keskkondades?
Suletud keskkonnas on õppija ja õpetaja rollid traditsioonilisemad. Avatud keskkondades need piirid ähmastuvad. Vt ka punkti 1.
- Kas ühe keskkonna puudus on teise eeliseks?
Ma ei vastandaks neid keskkondi, pigem ühe vahendid ja võimalused täiendavad teist.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Olen nõus, kõik on suhteline. Igaüks on erinev oma erinevate vajadustega. Kuid siiski arvan, et me peaks tutvustama uusi võimalusi, tooma väja nende head ja vead ja siis igaüks otsustab ise (täiskasvanud õppija), mis talle kõige rohkem sobib. Ja tihtipeale võib juhtuda, et mõnel kursusel sobib suletud süsteem rohkem, teisel kursusel jälle avatud...
Post a Comment